Margit Sutrop: Nõukogude aja ihalus on ohtlik (356)

25.05.2006 00:01

Margit Sutrop

Margit Sutrop kirjutab, et okupatsioon murdis eestlaste moraali ja väärtuste

selgroo. Kuid selleks, et oma riiki üles ehitada, tuleb kõigepealt loobuda Nõukogude
aja ihalusest.

Nõukogude riigijuhtide kivikujud viidi küll iseseisvuse saabudes Orlovi lossi

õuele Pirita teel Tallinnas, kuid mentaliteet püsib visalt edasi.

Mulle tundub, et see kipub paljudel inimestel ununema või pole nad seda kunagi
tajunudki. Mittemäletamine ja ignorantsus on meie riigi iseseisvusele samavõrd
ohtlikud kui okupatsioonijõudude peatõstmine.

Viieteistkümne aastaga on kasvanud üles uus põlvkond, kellel puudub vahetu

kogemus Nõukogude sõjalisest okupatsioonist. Nende noorte teadlik elu möödus
vabas Eestis ja neil on raske endale ette kujutada, mida tähendab elada võõrvõimu
surve all. Seepärast puudub neil ohutunne ja nad ei oska meie kättevõidetud vabadust
tõeliselt hinnata.

Väärtustega on tihtipeale nii, et neid teadvustatakse ainult siis, kui neist on puudus.
Haige inimene teab, kui oluline on tervis, vaene igatseb materiaalset kindlustatust ja
üksik unistab armastusest.

Muidugi ei saa noored mäletada seda, mida nad pole ise kogenud. Ent isikliku mälu
puudumist peaks korvama kollektiivne mälu. Noorte mängijate süütut hasarti nähes
mõtlesin sellele, et me ei ole suutnud oma lastele selgeks teha, millest nad on
pääsenud.

Vabaduse väärtus?

Aga äkki ei saa sellest aru ka paljud täiskasvanud? Miks muidu näitavad küsitlused, et
väga suur hulk inimesi igatseb taga Nõukogude aega. Ka massimeedia aitab
süvendada nostalgiat Nõukogude aja järele. Millega seletada seda, et nii paljud
inimesed leiavad, et nad elasid siis paremini kui praegu?

Muidugi on meil paljude inimeste palgad ebaõiglaselt madalad ega ole sõltuvuses
haridustasemest või ameti olulisusest ühiskonnale. Ent ei saa kuidagi öelda, et
inimeste elujärg oleks vabas Eestis halvem kui Nõukogude ajal, mil enamik tundis
puudust elementaarsetest tarbeesemetest. Millest siis ikkagi tuleneb nii suure hulga
inimeste rahulolematus? Küllap on see paljuski seletatav turumajanduse karmi
konkurentsiga, mis tekitab inimestes ebakindlust tuleviku suhtes.

Samas peaksid inimesed hindama seda, et saame lõpuks ometi jälle elada oma riigis ja
nautida vabadust. Äkki ei ole vabadus paljude jaoks üldse kõrgeim väärtus? Võib-olla
hindavad inimesed vabadusest rohkem hoopis võrdsust? Kas võib olla, et vabaduse
puudumist korvas Nõukogude ajal paljude inimeste jaoks tunne, et nad on teistega
võrdsed?

«Võrdsetest võrdsemad»

Ma arvan, et see ei ole õige seletus. Tegelikkuses ei olnud inimesed ka nõukogude

ühiskonnas võrdsed. Elu Nõukogude Eestis on väga täpselt kirjeldatud George Orwelli
«Loomade farmis». Näiliselt olid kõik loomad võrdsed, ainult et mõned olid võrdsemad
kui teised.

Ka nõukogude okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, tegelikkuses olid

aga mõned võrdsemad kui teised. Olid olemas puhvetid, kus müüdi defitsiiti,
erihaiglad, kus raviti paremaid inimesi ja erikoolid, kus intelligentide lapsed said
õppida võõrkeeli.

Kes jooksis lihtsalt töö ajal mööda linna ja juhtus peale, et müüdi apelsine või
tualettpaberit. Inimesele piisas vähesest, et tunda end väljavalituna. Kahtlustan, et
just seda väljavalituse tunnet igatsevad paljud inimesed praegu taga. Inimesi ei häiri
mitte see, et turumajandus on tekitanud suure ebavõrdsuse, vaid see, et nemad ei
tunne end «kõige võrdsematena».

Privileegide võlu

Just see eluvorm, igapäevane võitlus oma privileegide eest, on eestlastele saanud
viimaste aastakümnete jooksul liiga omaseks. Paljud hoiavad kiivalt kinni arusaamast,
nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise.

Lääne kultuuriruumis on sügavalt juurdunud arusaam, et erinevustest hoolimata on

kõik inimesed võrdsed ja neid tuleb sellisena ka kohelda. Vaieldakse vaid selle üle,
milles see võrdsus seisneb: kas võrdsetes õigustes, vabadustes või võimalustes.
Eestlastel ei ole seda usku, et kõik inimesed on võrdsed.

Meil ei ole sügavamat austust inimese vastu ja veendumust, et erinevad elud on

ühtviisi väärtuslikud. Selle tagajärjeks on vähene solidaarsus ja hoolivuse puudumine.
Eestis usutakse, et see, mis inimene korda saadab, on puhtalt tema enda asi.

Need, kes on haljale oksale jõudnud, on selle igati ära teeninud. Ja need, kes on puu
all, on ise süüdi, et ei ole suutnud kõrgele ronida. Ei osata näha seda, kuidas
ühiskonna ebaõiglane korraldus ise soodustab ühtede inimeste edasijõudmist ja teiste
mahajäämist. Suur ebavõrdsus võib aga saada ühiskonnale saatuslikuks.

Eesti inimesed on hakanud pidama loomulikuks, et hüvesid jagatakse neile, kes neid
ise haarata oskavad. Eetikakriis on ühtlasi ka demokraatia kriis. Vaid siis, kui poliitilist
võimu ja ameteid jagatakse mitte sotsiaalse kuuluvuse ja lojaalsuse, vaid oskuste ja
võimete eest, on aus riik võimalik. Üheks Nõukogude aja pärandiks on ka Eesti
ühiskonnas maad võtnud individualistlik mentaliteet. Sageli õigustatakse eestlaste
suurt poolehoidu individualistlikele väärtustele sellega, et püüame põgeneda
Nõukogude aja pealesurutud kollektivismi eest. Paraku on siin tegemist eksitusega.
Nõukogude sõjalise okupatsioonivõimu ametlik ideoloogia väärtustas tõepoolest
kollektiivseid väärtusi, tegelikkuses tegi aga kõik selleks, et mingit ühistunnet ei saaks
tekkida.

Kriisi juured Nõukogude ajas

Nüüdseks oleme küll juba peaaegu viisteist aastat iseseisvad, ent eetikakriis näib üha
süvenevat. On oluline mõista, et üleminekuühiskond ei ole kriisi tekitanud, vaid selle
nähtavale toonud.

Eesti ühiskonna moraalne allakäik algas siis, kui Nõukogude tankid 1940.
aastal tallasid porri meie vabaduse ja inimõigused. Poole sajandi pikkuse
sõjalise okupatsiooni tulemusena murti paljude inimeste moraalne selgroog.
Okupatsioonivõim soodustas valetamist, varastamist, kaasinimeste järel nuhkimist ja
pealekaebamist, reetmist ning kollaboratsionismi.

Nõukogude võimu eesmärk oli võtta inimestelt inimväärikus, kaotada nende au- ja
häbitunne. Inimesed ei muutunud sugugi üleöö. On teada, et nii okupeeritud Eestis,
vanglates ja koonduslaagrites kui ka Siberis küüditatutena säilitasid paljud inimesed
pikka aega oma moraalsed väärtused. Paljud keeldusid koostööst
okupatsioonivõimudega ja pidid selle eest maksma oma elu või eneseteostusest
loobumise hinnaga.

Selleks, et kindlustada oma riigi iseseisvust, peame saama lahti Nõukogude aja
ihalusest. Püüdsin selles loos näidata, et see võib esineda kolmel kujul: nii aktiivse
soovina taastada okupatsioonivõim, ignorantsuses kui ka romantilises nostalgias.