APRILLIKLUBI OLNUST, MÕELDUST,

TULEVAST
2.05.2019
Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 67. kokkusaamine

Millal? 9.aprillil 2019 kell 21.30 – 23.45

Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Mati, Ülar ja Valdo

Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=1014448b-dc33-4ddc-bec2-b923bae24c5c

PEALKIRJA PÕHJENDUS

Mu klubikajastustes hakkab juba kujunema uueks stambiks (!) põhjenduse

otsimine, miks ma sedapuhku säärase pealkirja välja mõtlesin 
Eks seekord olnud ju nii, et meie klubiõhtu kõneainetes eristusid päris selgesti
need kolm meil üsna klassikaliseks saanud suunda: Esiteks, kes kuskil käinud ,
mida näinud ja teinud. Teiseks, me eneste poolt kirja pandust või teiste tekstidest
loetust tärganud mõtted. Kolmandaks, konkreetsed tegemised, mis lähiajal
plaanis ette võtta ja ära teha.

1. KUS KÄIDUD? MIDA NÄHTUD? MIDA TEHTUD?

Oma järjekordsetest reisidest Ukrainasse ja Gruusiasse kõneles Ene.
Harkovis korraldatud rahvusvahelisel konverentsil (osalejaid Leedust, Lätist,Eestit,
Soomest, Poolast) esines Ene ettekandega e-hariduse ja e-kooli teemal. Käis ka
meie sõbra Veera Leonidovna Danilova workshopil , kus tegeleti foorsaidiga. Kuna
foorsaitluse vallas oleme ju vanad tegijad, siis sisuliselt see uut ei pakkunud. Nagu
meiegi ettemõtluskerilaudades/tulevikustsenaariumides orienteeruti ka V.L.
töötoas sellele, et tulevikud on mitmuses. Küll aga andis korralduslikult tunda, et
Leonidovnal jääb puudu pedagoogivilumustest.
Olles nüüdseks mitut puhku Ukraina hariduse praktilise ja hariduspoliitilise
olukorraga tutvunud, on Enel kui heasoovlikul kõrvaltvaatajal (NB! See on Leo
Võhandu poolt väga oluliseks tunnistatud figuur!) valmimas artikkel, mis osundab
kõrvaldamist või arvestamist vajavatele takistustele Ukraina hariduse edenemisel.
Suur rõõm oli aga kuulda seda suurüritust korraldava kooli õpetajatelt, et meie
Rotaator, mida Ene ühel eelmisel käigul Harkovisse neile korraldas, on leidnud
koha sealsete koolmeistrite poolt kasutatavate meetodite hulgas.
Elamuseks sellest käigust Ukrainasse oli Makarenko muuseumi külastamine.
Kevadel ja/või hiljemalt suvel, Laulupeo ajal tuleb meile külla üks sealne
energiline haridusuuendaja Sergei Tšumatšenko, kellelt leidsin You Tube´is sellise
huvitava arutluse https://www.youtube.com/watch?v=izOvuyAluNI
Ukrainale eelnenud Gruusias käimise kohta oli Enel kriitikat sealse
haridusministeeriumi töötajatest koostööpartnerite aadressil ja üldse sealse
töökultuuri kohta. Samas teeb rõõmu, et selle 6-7 aastaga, mil Ene on seal
hariduse asja ajanud, on positiivsed nihked, eriti koolides, aset leidnud. Ülikoolid
on koolidest enam ministeeriumi jäikadest reeglitest kammitsetud. Aga ka siin on
näiteid, kus TLÜs andragoogikat tudeerinud gruusia noormees on hakanud julgelt
kasutama Ene juurutatavat projektide (ka kollektiivsete) kirjutamist.

2.MÕTTEKÄIGUD MÄNGUVÄLJAL JA
TOIMIJAVÕRKUDES

Minevikke on samuti mitu! Peale selle on nad veel ka ajas muutuvad! Eks sellest
anna tunnistust lood aegadest (jälle mitmus!), mil oleme elanud ja meie või teiste
tegudest neil aegadel. Huvitaval kombel pakkus aprilliklubi selliseks vaatamiseks
ainet nii päris konkreetselt kui väga üldises plaanis.
2.1 MÄNGUVÄLJAL
Ühe inimese juures märgatud muutuse loo või õigemini oma ettekujutuse
selle inimese loomingus ilmnenud muutustest esitas meile ExInimese blogis Agu:
https://exinimene.blogspot.com/2019/04/valdur-mikita-muutustest.html?
fbclid=IwAR0B4_py2yprB2irQynxVvHbcuWf4nR61jLzfDyRNJje1IGucih1-MXTJ0Q

Agu on tavatsenud ennast kujutleda malemängijana, hinnates oma võimeid

tagasihoidlikeks võrreldes suurte meistritega, kel võime lausa kinnisilmi kogu
malelauda haarata ja suurt hulka võimalikke käike ette näha. Samas mõttemallis
armastab ta ette kujutada ka talle mingil põhjusel huvi pakkuvaid inimesi.
Sedapuhku sai selleks mõttelise malelaua taha asetatuks viimastel aastatel suurt
tuntust ja poolehoidu kogev semiootikadoktorikraadiga kirjamees Valdur Mikita.
Paigutanud oma mõtetes Valdur Mikita refleksiivse mänguri positsiooni ja
kujutledes teda „käikude tegijana“, märgib Agu, et mängur on toime pannud
strateegilise pöörde, „avanud uue faasi oma mängus publikuga“. Kui mänguväljale
astudes ja läänemeresoomlase unikaalse looduse-keel-kultuurikoosluse müüti
luues rõhus Mikita meie erilisusele ja mõjus eneseuhkust upitavalt, siis viimases
kirjatöös on kuulus kirjamees muutnud tooni ja …. kas nüüd võtnud ette meie
noomimise?
Tegelikult mitte. Ta võtab ette hoopis teise vaate, kus äärtes pole mitte kiitmine
ja laitmine. Ta toob välja tehnilisele progressile jms tuginevad optimistlikud „oh,
küll kõik laabub!“ stiilis arengustsenaariumid ja kutsub meid üles neid
„tasakaalustama“ negatiivsete, ohtlikke tulevikutrende ennustavatega. Ega ta siin
originaalne ole – pigem kordab Paul Raskinit. Küll aga on aimata, mis on tal selle
rakursi lisamise tagamõte: Kuna meis, tänapäeva eestlastes on sees nii seda vana,
unikaalset, looduslik-keelelis -kultuurilist läänemeresoomlast kui ka kaasaegset
„üleeurooplaslikku“ tsiviliseeritust ja progressiusku tehnologiseeritust, siis kutsub
Mikita meid üles pöörama end selle ürgsema poole poole , „säilitama indiaanlase
väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni“, st valima tee, mis tsivilisatsiooni
ähvardava katastroofi juhtumisel annaks meile parema võimaluse hukatusest
eluga pääseda. Teiste sõnadega, Mikita ütleb oma sõnadega ümber Kaupo
„Lokaalravitsuse“ sõnumit. Minu meelest on Mikita selles kirjatöös tõepoolest
tegemist muutuse või pöörakuga. Selles on Agul õigus. Aga see pole mitte pööre
meelitamiselt kriitikale, vaid järgmisele müüdiloome astmele. Siin toetun Daniele
Monticellile, kes on märganud ja märkinud, et meie esimene kaasaegne
müüdilooja oli Lennart Meri, kes stagnaaja seiskunud õhkkonnas lõi meile oma
„Hõbevalgega“ müüdi sellest, KUST ME TULEME. Ülidünaamiliseks muutunud
maailmas oli väga õigeaegne Valdur Mikita müüt meie aastatuhandeid kestnud
sidemest ühe kindla paigaga, selle loodusega ja meie keele ja kultuuri seosest
loodusega. Seega müüt sellest, KES ME OLEME. Viimase aja kirjatöödes on aga
märgata Mikita pöördumist järgmise küsimuse poole: KUHU ME LÄHEME? Ja siin
on olenevalt sellest, kelleks me oleme saamas/saanud ja/või jäänud võimalikud
erinevad „tulevikud“.
Kolmandaks rakursiks on Agul selles kirjatükis nn tähelepanumajanduslik
vaatenurk. Tuginedes Mikita doktoritööle, kus ta loovuse tugevalt seostab
mängulisusega, juurdleb Agu, kas see muutus pole mitte lihtsalt üks hästi
kalkuleeritud mängukäik, millega Mikita tähelepanumajanduse konkurentsis taas
kobedaid dividende teenida üritab. Muidugi saab iga kirjutise kohta sellise
küsimuse esitada ja säärast taotlust kahtlustada. Me oleme talgujate ringis ka
varem Stanislavski pealisülesande mõistest inspireerituna sarnaste küsimuste
küsimise teemal peatunud ja isegi väikese skeemi välja pakkunud, mille järgi mitte
üksnes teatrilavastuse, vaid mistahes asja ettevõtmise või sellega lagedale
tulemise korral on mõtet küsida: Mis on selle eesmärk? Mis on selle tagamõte?
Milline pealisülesanne siin on? Millised allhoovused ennast aimata lasevad?
Need oleksid küsimused, mida iga midagi loov inimene peaks iseenda käest
küsima. Nende küsimuste (NB!) eesmärk, tagamõte ja pealisülesanne on endale
selgemaks teha, mille pärast ja mille jaoks sa seda teed.
2.2. TEGELASVÕRGUSTIKES SIPELDES
Mitmenäoline Mikita, Agu, Kaupo, Raskini tulevikutaksonoomia, Täistehtud
Maailma pilt, Rooma klubi Come On!, Dunbari arv, Euroliit, Talguakadeemia,
kunstmõistus, ajukeemia, Steineri kolmeksliigendus …jne jms.
See on juhuslik loetelu suurest hulgast „tegelastest“, kes/mis mind Agu
traktaadist mõeldes ja neid mõtteid kirja pannes kogu aeg „nügisid“.
Tunnistan, et vaid väikest osakest neist õnnestus mul „ära võrgutada“. Ehk siiski
õnnestus tekitada lugejal huvi Agu ülalviidatud kirjutise vastu, et ta hakkaks ise
uurima, mida Agu tegelikult ütles ja kuhu oma jutuga meid tüürida tahab 
Mina aga üritan siin äkilise pöörde asemel teha sujuva ülemineku võimalikult
paljut (ideaalis „kogu Odessat“) hõlmavalt süsteemselt käsituselt möödunud
sajandi 80ndatel aastatel sündinud TOIMIJAVÕRGUTEOORIALE 1 (Actor-Network
Theory, lüh. ANT), mis viimastel aastatel üha enamat tähelepanu on võitmas 2 ja
mille „võrku“ ilmselgelt oma ajalookäsitusega ka Marek Tamm on langenud. 

1
Tegin siin otsetõlke soome vastest „toimijaverkkoteoria“, kuigi enne soome keele poole pöördumist kavatsesin
pakkuda „toimijavõrgu“ asemel „tegelasvõrgustikku“, sest inglise „actor“ (ka vene „актер“) on eesti „tegelane“.
ANT üks loojaid Bruno Latour eristab veel actor´i kõrval actant´i, tähistamaks sellega mitteinimestest (non
human) toimijaid. ANT säärase eestinduse puhul muutub rõhuasetus selliseks, et toimijate mõiste on laiem ja
haarab enda alla ka inimtoimijad ehk tegelased, mis keeleliselt ju klapiks , aga tekitaks segadusi tagasitõlkimisel,
sest Latouri „actant“ on ikka puhtalt ja ainult „non human actor“. Olgu veel lisatud, et Lateurile ka mõiste „võrk“
kasutamine siin eriti ei meeldi ja adekvaatsemaks peab ta Guattari ja Deleuze´i pakutud risoomi.
Ülal on toodud pildike tudengi elus ettetulevate toimijate võrgust, mida seda
teooriat populariseerivates loengutes näitena kasutatakse. Eks kõla see ju väga
hästi kokku alljärgneva tsitaadiga Marek Tammelt, kus ajaloo kujundajate hulka on
arvatud nii eluvormid kui elutud asjad:
„Praegu me räägime üha rohkem sellest, et ajalugu tuleks uurida mitmeliigilisena,
hõlmata analüüsiga inimeste kõrval teisedki eluvormid, imetajatest mikroobideni.
Kuid ajalukku ei kuulu üksnes teised eluvormid, vaid niisamuti elutud asjad – kogu
materiaalne keskkond. See kujundab ajalugu palju enam, kui oleme osanud seda
tunnistada.“ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mida-uut-on-ajaloos/
Võib mõista, et vana kooli ajaloolastele säärane ajalookäsitluste lehviku
laiendamine ei pruugi meeldida. Nii heidab Marek Tammele samas Sirbis
oponeerinud autor Kaarel Piirimäe „uutele tuultele“ ette, et võttes ette üha uusi
lähenemisvõimalusi (vastusevariante küsimusele Kuidas?) jäetakse kõrvale või
lausa öeldakse lahti kausaalsusele orienteeritud klassikalise ajalookäsitluse
põhiküsimusest Miks? https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kusimuse-miks-asemel-on-
parnassil-kuidas/

Kaarel Piirimäe, kelle uurimisteemadeks on olnud Eesti Vabadussõda ja külma

sõja periood, seisab kindlalt vana klassikalise ajalooteaduse positsioonidel ja
pluralistlik lähenemine („uute suundumuste virvarris“ olemine) on talle muidugi
vastukarva. Ammugi ei istu talle Marek Tamme poolt ilmutatav
toimijavõrguteooriale tuginemine, artefaktide ja teiste elusolendite (non human),
aga ammugi mitte kogu Looduse arvamine ajalooliste tegelaste hulka. Marek
2
Actor- network theory loomise au kuulub kahele prantslasele ja ühele inglasele: Michel Callon (s.1945), Bruno
Latour (s. 1947) ja John Law (s.1946).2013.a. Holbergi preemia (4,5 milj norra krooni, st 610 tuh eurot) saanud
Latouri tunnistatakse suureks sotsiaalteaduse uuendajaks, loodus- ja vaimuteaduste teooria ja empiiria, moraali ja
poliitika piiridel käijaks.
Tamm on aga selgelt selles leeris või vähemalt sinna poole teel, kes on loobumas
Looduse ja Kultuuri vastandamisest. Vaade Loodusele kui Kultuuritegelasele ja
Kultuurile kui Loodusjõule sai mul äsja kinnitust, kui leidsin Markus Holzingeri
2003 ilmunud 288 leheküljelise raamatu „Natur als sozialer Akteur“.
https://www.amazon.de/Natur-sozialer-Akteur-Konstruktivismus-Gesellschaftstheorie/dp/3810040894

Kaarel Piirimäe (s.1979) ja Marek Tamme (s.1972) vastasseisu „juurikaks“ on aga

muidugi küsimus ajaloolise juhuslikkusest või kausaalsusest.
Võttes enesele autoriteetidest appi 19.sajandi globaalajaloo koostaja Jürgen Osterhammeri (s.1952) saab
Piirimäe kiidelda, et tema lähenemisviis – „evolutsiooniline rahvuslik historism – on maailmas jätkuvalt
kõige levinum ajaloomõistmise vorm …. ja olles ise suure osa ajaloolasekarjäärist kausaalsusega
tegelenud“ jääb veendunuks, „et suured küsimused ajaloos on ikkagi miks-küsimused ja nendele
vastamine võiks lõppkokkuvõttes olla ka kõigi uute suundumuste ja perspektiivide viljakuse mõõdupuu.“
Kaugelt üle poole sajandi loodus- ja humanitaarteaduste piiridel kõndinuna julgen humanitaaridele
soovitada piiri pidada miks-küsimuste esitamisega. Nagu füüsikas on kohatu esitada küsimust, miks
erinimelised laengud tõmbuvad ja samanimelised tõukuvad, nii peaks ka humanitaarias leppima
põhialuseid puudutavate, „suurte“ küsimuste tekkimisel tõdemusega, et siin ilmas on lihtsalt asjad
sedasi seatud. Ja küllap on ajaloos kausaalsuse tagaajamine just üks sääraseid mittekorrektseid
küsimusepüstitusi. Siin olen solidaarne Gruusia suure mõtleja Merab Mamardašviliga (1930 – 1990),
kelle intervjuu „Algus on alati ajalooline, see tähendab – juhuslik“ äsja taas üles leidsin:
Мамардашвили М. К. Начало всегда исторично, то есть случайно // «Вопросы методологии». 1991,
№ 1;

https://www.mamardashvili.com/ru/merab-mamardashvili/avtobiograficheskoe/nachalo-vsegda-
istorichno
Aga see ajalooliste lähenemiste mitmesuse teema on meil ju juba Talguakadeemias selle kevadsemestri
avaloengus läbi võetud https://www.scribd.com/document/398205422/Talgujate-Saamise-Ja-
Jaamise-Lugu
 3.TEGUSUSE TUNNISMÄRGID
Ja selle klubiõhtu kajastuse viimases osas maandun taas „esimesse reaalsusse“,
lugedes üles need konkreetsed asjad, mis meil lähiajal plaanis ette võtta ja ära
teha:

 Agu võttis üles Talgujate arhiivi teema, mis oli varem päevakorras 2010.
aastal, kui Töötukassaga koostööd tehes (Tööotsijate e Elukunsti klubi,
Töötukassa Koostöökoda) õnnestus saada raha, et töötukassas arvel olevate
klubiliikmete poolt digitaliseerida säilinud videokassettidelt salvestusi
vanadest mõttetalgutest.
Nüüd võttis Agu enda peale Alarilt kassettide ja neist tehtud CDde
kättesaamise, huvitatud talgujatele koopiate tegemise ja salvestiste
üleandmise korraldamine muuseumi/arhiivi.
Käesoleva kajastuse kirjutamise momendiks on õnnestunud mul Alarilt
saada lubadus kassetid/CD minu kätte toimetada.
 Agu on kokku leppinud ERMiga, et arhiveeritakse salvestiste originaalid, st
VHSid, kui need varustatud infoga ürituse aja, koha ja osaliste kohta.

 Jüri andis teada, et sügisel toimub täiskasvanuharidusele pühendatud

konverents, mille eel on Jüril plaanis korraldada mõttetalguline suurvorm
internetis – Avatud Virtuaalne ArengRuum (AVAR), millest talgujad on
muidugi kutsutud osa võtma.

 Ene rõõmustas meid kutsega taas kaasa lüüa vahepeal muude kiirete
tegemiste tõttu ootele jäänud MÕTTETALGULISTE LÄHENEMISTE
KÄSIRAAMATU kokkupanekus. 140 lehekülge algteksti on talgujatele
täiendamiseks- toimetamiseks Google Docsis kättesaadavad. Ene palve, et
igaüks meist valiks oma poolt lisaks pakutava teksti jaoks šrifti värvi ja
märgiks juurde, millisesse raamatu ossa see mõeldud on, leidis muidugi
toetust.
Ise lubasin ühe asjana teha väike tekst teemal „Tuulteroosid“, st ühest
võttest, kuidas me paljudel (enamasti põllumeeste) mõttetalgutel inimeste
enesemääratluse alusel nende rühmadesse jagamist korraldasime.